Optiliste kaablite paigaldamisel on neli meetodit: õhuliinid, otsematmine, torujuhtmed ja veealused.
1. Antenni optiline kaabel. Selle paigaldusmeetodiga saab ära kasutada olemasolevaid õhuliine, säästes ehituskulusid ja lühendades ehitusperioodi. Optiline õhukaabel riputatakse posti külge ja see on vajalik erinevate looduskeskkondadega kohanemiseks. Optilised õhukaablid on vastuvõtlikud loodusõnnetustele, nagu taifuunid, jää ja üleujutused, aga ka välised jõud ja nõrgenenud mehaaniline tugevus. Seetõttu on optiliste õhukaablite rikete määr kõrgem kui otse maetud ja torujuhtme tüüpi optiliste kaablite puhul.
2. Otse maetud optilised kaablid. Väljastpoolt otse maa alla maetud terasribade või -traatidega soomus nõuab vastupidavust välistele mehaanilistele kahjustustele ja pinnase korrosioonikindlust. Erinevad kaitsekihi struktuurid tuleks valida vastavalt erinevatele kasutuskeskkondadele ja -tingimustele.
3. Torujuhtme optiline kaabel. Paigaldamine toimub üldjuhul linnapiirkondades, kus keskkond torustike paigaldamiseks on suhteliselt hea. Seetõttu pole optilise kaabli kaitsekihile erinõudeid ja soomust pole vaja. Enne torujuhtme paigaldamist tuleb valida paigaldusosa pikkus ja liitumispunkti asukoht.
4. Veealune optiline kaabel. Pandi veealusesse jõgede, järvede ja randade ületamiseks. Veealused optilised kaablid peavad kasutama terastraadist või terasribast soomustatud konstruktsiooni ning kaitsekihi struktuuri tuleks põhjalikult kaaluda, lähtudes jõe hüdrogeoloogilistest tingimustest.